Eesti trükise punane raamat

“Palju on neid trükiseid, mis on väga ohustatud, ja punane raamat juhibki tähelepanu, et tõsta miljonite hulgast välja need sajad või tuhanded ja tegeleda nende punase raamatu nominentidega,” kommenteeris Kultuuriväärtuste säilitamise nõukogu esimees Mari Siiner 20. veebruaril 2004.

2001. aastal alanud projekti eesmärk oli rahvusliku mälu säilitamiseks esmatähtsate, ohustatud ja haruldaste trükitud väljaannete loetelu koostamine, valitud väljaannete digiteerimine, kättesaadavaks tegemine ning tähistamine e-kataloogis ja portaalis DIGAR. Kuna Eesti ajaloo, teaduse ja kultuuriloo seisukohalt väärtuslikud haruldased trükised paiknevad erinevates Eesti mäluasutustes – raamatukogudes, arhiivides ja muuseumides – kaasati projekti elluviimiseks mitmeid asutusi üle Eesti. Samuti arvestati, et märkimisväärne osa haruldastest väljaannetest paikneb eravalduses ning ajaloosündmuste tõttu ka väljaspool Eestit.

Projekt teostati kahes osas:

I etapp (2001-2006) hõlmas tööd raamatutega aastatest 1535–1850 (algses nimestikus oli 413 raamatut). Töörühm koosseisu kuulusid:  Krista Aru, Eesti Kirjandusmuuseum;  Kurmo Konsa, Tartu Ülikool; Tiiu Reimo, Tallinna Ülikool / TLÜ Akadeemiline Raamatukogu; Mari Siiner, Eesti Rahvusraamatukogu (koordinaator). Töö valmimisele aitasid kaasa eelpool nimetatud asutused ning Tallinna Linnaarhiiv, Eesti Ajalooarhiiv, Läänemaa Muuseum, Ennistuskoda Kanut ja Vallo Raun. Projekt sai teoks tänu UNESCO ja Eesti Kultuuriministeeriumi sihtrahastamisele.

II etapp hõlmas tööd raamatutega aastatest 1851–1917 (algses nimestikus oli 1526 raamatut). Nimestiku koostamise projektis osalesid Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu ja Tartu Ülikooli Raamatukogu. Projekti juhtis ELNET Konsortsium.

Eesti trükise Punase Raamatu ja eesti kultuuri käsikirjaliste alliktekstide säilivuse ja kättesaadavuse tagamine

Aastail 2010–2012 digiteeriti  Euroopa Regionaalarengu Fondi projekti “Eesti trükise Punase Raamatu ja eesti kultuuri käsikirjaliste alliktekstide säilivuse ja kättesaadavuse tagamine” toel kokku 240 000 lehekülge eesti kultuuri seisukohalt olulisi trükiseid ja arhiivimaterjale Kirjandusmuuseumi arhiividest. Rahastus toimus läbi Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, rakendusasutusena oli partneriks Riigi Infosüsteemi Amet. Digiteeris Eesti Rahvusraamatukogu, trükiste failid arhiveeriti ja tehti DIGARis kättesaadavaks .

Eesti Rahvaluule Arhiivist ning Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist digiteeriti projekti käigus käsikirjade kõige esinduslikum osa. Käsikirju konserveeris OÜ Mandragora ja digiteeris Tartu Ülikooli raamatukogu. Digiteeritud aines on kättesaadav Eesti Kirjandusmuuseumi infosüsteemis KIVIKE.

Mõisted

• Haruldused ehk rariteedid on enne 1861. aastat ilmunud eestikeelsed ja enne 1831. aastat ilmunud võõrkeelsed trükised ja käsikirjad, millel on ajalooline ja kultuuriväärtus.
• Vanaraamatud on kuni 1944. aastani ilmunud (eesti) raamatud.
• Leidumus on teaviku olemasolu ja asukoha (raamatukogu) määrang.

Kultuuriloolise väärtuse hindamisel võeti aluseks:

• eestikeelse tekstiga raamat,
• esimene täielikult eestikeelne raamat,
• esimene trükis Eesti territooriumil (Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus ja mujal),
• esimene trükis omas tüübis (katekismus, aabits, kalender, ajaleht jne),
• esimene trükis omas teemavaldkonnas (keel, kirjandus, ajalugu, geograafia, matemaatika jne), jälgiti nn „kuldraamatu“ aspekti,
• Eestis kultuuriloolisi suundumusi oluliselt mõjutanud trükis (keele, kirjanduse, hariduse, teaduse, usu, teadmiste ja praktiliste oskustega seotud trükised),
• raamatukujunduse ja trükitehnika arengu poolest olulised trükised (eesti illustraatorite tööd või nt esimene illustreeritud trükis),
• meie raamatukogudes enim nõutud teosed vastavalt ainevaldkondadele.

Rariteetsuse hindamisel võeti aluseks:

• ainueksemplarid,
• trükised, mis on säilinud kuni kahes Eesti raamatukogus (lisaks veel erakogudes, muuseumides, välismaal),
• tõlkekirjandus, ilukirjanduse tõlked, mis leiduvad ainult ühes Eesti raamatukogus,
• hävimisohus tekstid – mimeograafpaljundused (enamasti näidendid) olenemata leidumusest,
• 1851–1917 perioodi kõik olulised sarjad tervikuna (Eesti Kirjameeste Seltsi toimetised jt),
• kordustrükid, mis on säilinud ainult ühes Eesti raamatukogus,
• Eestis mitteleiduvad, kuid väljaspool Eestit teadaolevad trükised.

Üks ja sama trükis võis kuuluda nii rariteetide kui ka kultuurilooliste valikute hulka. Valdkonnad (algupärane kirjandus, naisõiglus, raamatukaubandus jne) jaotati projektis osalevate raamatukogude vahel. Trükiste valikust jäeti välja põhikirjad ja aruanded, noodid (võeti vaid üksikud), maakaardid (valiti mõned esimesed trükid), plaanid, kalendrid, ajalehelisadena ilmunud romaanid, lähedased kordustrükid, tundmatute autorite teosed (kui ei lisandunud olulist infot autorist, tõlkijast või kujundusest), 4-leheküljelised pisitrükised, lendlehed.

Digiteerimine

Teise etapi põhisisu oli digiteeritavate väljaannete nimestiku koostamine, nende digiteerimiskõlblikkuse hindamine trükiste terviklikkuse ja seisundi alusel. Digiteerimiseks valiti 1975 nimetust. Koostati Eesti trükise punase raamatu ja vanaraamatu digitaalsete tagatiskoopiate tegemise juhend, kuna nimestik sisaldas hulganisti kahjustunud trükiseid. Raamatukogud digiteerisid Eesti trükise punase raamatu nominente vastavalt oma võimalustele, omavahel tehti tihedat koostööd. Digiteeritud failid arhiveeriti ja tehti kättesaadavaks portaalis DIGAR ja e-kataloogis.

Partnerid